Lehed

04 mai 2017

Töö ja tarkusehambad

Tere, sõbrad! Hahaha, tegelikult ma olen üsna kindel, et mitte keegi siia enam ära ei eksi. Nii palju siis sellest "regulaarsest kirjutamisest". Jep, elu tuli vahele nagu ikka.

Viimati ma külastasin seda kohakest siin 16. veebruaril..või noh, ma ikka olen siin vahel käinud, isegi mõnda postitust alustanud, aga mustandist ei ole asi kahjuks kaugemale jõudnud.

Mis siis vahepeal toimunud on? 
No jah, alustame sellest, et ma käin tööl. Hurraaaa!!! :D Tegelikult oli selle tööle saamisega üsna kentsakas lugu. Esimese CV saatsin ma natuke enne jõule Siemensisse..mõtlesin, et aitab sellest sotsiaalsest elust küll, hakkan hoopis inseneriks. Okei, nali naljaks, loomulikult ei kandideerinud ma Siemensis tootearendajaks, vaid ühele tudengitööle, kus mu ülesandeks oleks olnud Siemensis koolipraktikat tegevate põgenike toetamamine ja nõustamine. Lisaks siis veel kommunikatsioon kooli-tugiisiku-ametiasutuste-jne vahel. Põhimõtteliselt sarnane asi, nagu ma praktikal tegin. Käisin seal isegi vestlusel ja tundus, et läks suhteliselt hästi..aga ma siiski ei saanud sinna tööle. Millest mul ausalt öeldesei olnudki eriti kahju. Ilmselt oli põhjuseks see, et mul oli vaja juulikuuks kolm nädalat puhkust, aga nemad oleksid mind juulis siiski vajanud. Eks ma muidugi ainult oletan ja võibolla nad leidsid lihtsalt, et ma ei sobi neile.
Teise avalduse saatsin ma 13. veebruaril oma endise kolleegi survel soovitusel sinna firmasse, kus ma oma praktika tegin. Ülemus helistas veel samal päeval ja oli üsna meeldiv vestlus. Paraku oli neil ainult täiskoht pakkuda ja mina, kes ma teoorias oma bakatööd kirjutama pidin, ei saanud seda vastu võtta. Lisaks minule oli veel kaks kandidaati, kellest üks oleks samuti maksimaalselt 20 tundi töötada saanud ja teine oli valmis täiskohaga alustama. Ülemus ütles, et juhul, kui see täiskohale kandideerija siiski ei taha tulla, siis ta võtab mind. Kaks päeva hiljem tuli kahjuks kiri, et nad said terve koha ühe inimesega kaetud. Niuks. Lisaks seisis aga kirjas, et kui mul midagi selle vastu pole, siis ta jätaks minu CV alles ja võtaks minuga ühendust, kui midagi sobivat peaks vabanema. No hea küll, mis mul selle vastu ikka olla saab, eksole.
Imelikul kombel mul ei tekkinud isegi veel paanikat..sest noh..märts oli viimane kuu, kus ma toetust sain..aga ma olin kuidagi..väga rahulik ja tiksusin edasi.
Umbes nädal hiljem helistas mulle üks teine kolleeg, kes rääkis, et neil läheb üks töötaja poole kohaga ära ja kas ma ikka tahaksin tööle tulla...sel juhul nad pakuksid ülemusele, et võtku ta mind asemele. Ütleme nii, et seda ma küll oodata ei osanud. Üleliigselt entusiastlik ma veel ei olnud, sest see oli alles esmasne info...aga...natuke rõõmsaks tegi meele küll. Järgmine päev helistas ülemus mulle ja naeris, et tal on mulle nüüd pakkumine, kas tahan kahe nädala pärast alustada. Sel hetkel ma tegin küll mõttes saltosid ja tantsisin piraaditantsu(tsau, Liisa).
Kõige parem asja juures aga oli see, et see pakkumine oli IDEAALNE: ma sain täpselt nende kolleegide juurde ja sinna kooli, kuhu ma tahtsin, ma sain tööle kui sotsiaaltöötaja. Mulle makstakse palka kui sotsiaaltöötajale(mitte nagu tudengile) ja ma sain juulis kolm nädalat vabaks. Et nagu...?! Aitäh.
Mõni päev hiljem oligi mul leping allkirjastatud ja ootasin põnevusega, et vaheaeg läbi saaks. Hi-hii.
Nüüdseks olen seal kaks kuud töötanud ja mulle endiselt meeldib. Natuke kurb on muidugi see, et mu leping lõppeb (esialgu) juuli lõpus ära ja ei tea, kas pärast seda ka veel jätkata saan. Eks see oleneb sellest, kas ja kui palju uusi klasse tuleb ja mida teised kolleegid teha plaanivad. Ma natuke (hästi palju!!) loodan, et saan siiski ka septembris seal jätkata, sest töö kui selline mulle meeldib. Nüüd ma juba jagan natuke rohkem, kes mida teeb ja mida teha tuleb jne..Eks õppida on endiselt veel üsna palju, aga ma tunnen progressi. Meeldiv on ka see, et üldiselt tuntakse mind nüüd koolipeal ära. Ka minu klassi õpilastele olen ma nüüd vähe tuttavam..sellega läks veidi aega, kuna ma kuidagi ei jõudnud selleni, et ma neile tundi läheks. Viimastel nädalatel olen ennast aga vähemalt korra, kui mitte rohkem klassis näidanud. Eelmine nädal asendasin ühe tunni(erandkorras) ka õpetajat ja tegin nendega omi asi(avaldused, avaldused...).
Ühesõnaga, see kord läks selle asjaga päris kenasti. Eks nüüd on kerge paanika selles osas, et mis siis sügisel saab..Meie koolis tegelikult ei lõpeta veel ükski klass, aga teises koolis küll..ja noh..teised on kauem tööl olnud kui mina..seega teeme omad järeldused, eksole.
Mul on järgmine nädal meie osakonnajuhataja vestlus, vaatame, mis ta seal mulle räägib või ei räägi.

Teise suurema asjana olen ma nelja hamba võrra vaesem.
Kolme nädala eest oli mul tarkusehammaste operatsioon, mida ma aaaaastaid olen edasi lükanud. Eks mu hambaarst ka vihjas (jälle!!), et oleks nagu aeg.
Käisin neid hambaid kirurgi juures eemaldamas, kuna mu alumised kaks hammast kasvasid horisontaalis ja ülemised olid lihtsalt kiibakad..üks neist polnud üldse igemest väljas ja teist oli ainult natuke näha. Enne operatsiooni(mul umbes 2 kuud enne, kui ma opi aja panin) oli mul üks aeg  kirurigi juures, kes mulle siis seletas, mida tegema hakatakse ja millised ohud on ja millega arvestama pean. Väga meeldiv arst oli.
Ma olen selline imelik inimene, et ma kardan arste meeletult..või noh..ma kardan vist pigem seda, miskõik arsti juures selguda võib..Hambaarsti ei ole ma aga mitte kunagi kartnud. Mul on küll korralik arv plomme suus, aga mul endiselt ei ole mingit probleemi hambaarsti juurde minna.
Selle operatsiooniga oli enam-vähema samamoodi. Umbes-täpselt kaks päeva enne hakkasin ma natuke guugeldama, et üldse mingi ettekujutus saada, mis minuga tegema hakatakse. Ütleme nii, et oli päris hirmsaid lugusid. Operatsioonile saatis V. mind, kuna ta ise töötas seal lähedal ja pidi mulle pärast operatsiooni nagunii järgi tulema. Eks ma enne seda olin ikka ärevuses, aga kui ma juba kohal olin, siis ma sisendasin endale, et ega minna pole enam kuhugi ja see aitas väga hästi. Ma suutsin ennast isegi lõdvaks lasta ja ma olin enda üle ütlemata uhke. Mu üks suuremaid hirme oli, et ma seal lihtsalt pildi tasku panen..mis iseenesest ei olegi vist midagi haruldast, kuna tuimestavad süstid võivad arsti sõnade kohaselt vereringele pisut...kehvasti...mõjuda. Eks ta seetõttu küsiski pärast süstide tegemist mitu korda, kuidas ma ennast tunnen ja ega mul pea ringi ei käi.
Operatsioon ise oli....üsna ebameeldiv. Aga selleni ma jõudsin alles mõni päev pärast operatsiooni. Kokku kestis kõik umbes 1h 40 minutit..sellest maksimaalselt 5 minutit ülemisele kahele hambale ja 15 minutit tuimestusele. Kogu muu aeg kulus kahele alumisele hambale. Ma reaalselt mõtlesin, et nad ei saa neid sealt kunagi kätte..Saagisid ja puurisid ja tirisid ja no ei midagi. Mul oli vahepeal arstist kahju ja ma mõtlesin, et ma tema asemel ilmselt oleks juba puuri nurka visanud ja öelnud, et neid ikka ei ole võimalik eemaldada. Mina ise olin see aeg...nagu puuga pähe saanud...mul oli absoluutselt suva, mida nad seal tegid. Ma üritasin selle müra sees natuke oma muusikale (mul olid kõrvaklapid kaasas) keskenduda ja samas ka kõike kaasa teha, mida arst tahtis..Minu alumised, veel lõualuus olevad, hambad saagis ta umbes täpselt miljoniks tükiks ja eemdalas siis tükkide kaupa. Esialgne plaan oli neljaks jaotada, aga kuna mu lõualuu nii pisike on, siis neljaks jaotamisest oli vähe kasu, sest hambad olid lihtsalt nii sügeval sees.
Kui ta lõpuks selle viimase killu sealt välja sai, siis olid ilmselgelt kõik kolm kohalviibinut siiralt rõõmsad.
Pärast ta veel rääkis mulle, et jah..natuke nagu oli keerulisem, kui ta oli arvanud..siis kiitis mind veel veidi ja soovis head paranemist.

Ma ise nägin välja nagu hamster, aga ma naersin, kui V-d nägin. Käisin hamstrina isegi töö juures korra, et oma sinine leht ära anda..juhataja naeris ja ütles, et ma ei näe selline välja, et ma meeleldi rääkida sooviksin. Haha, tegelt? :D Samas, ma rääkisin V-ga ja emmega küll ja polnud nii hullu midagi. Käisime veel poes ja apteegis ja üsna normaale oli olla..
Kodus panin kohe külmakompressid põskedele ja nii kulgesin järgnevad kolm päeva. Valuvaigistit võtsin vaid esimesel päeval, sest..edasi aitas külma peal hoidmine täitsa piisavalt. Laupäevaks (kolmapäeval oli op) olin ma juba nii krapsakas, et läksime V-ga terveks päevaks kodust ära.
Teisipäeval oli mul kontroll ja kõik oli korras. Arst oli väga imestunud, et ma ainult ühel päeval valuvaigistit vajasin. Neljapäeval võeti niidid välja, mis ei olnud üldse valus(tere, õudusjutud internetist!).
Praegu on ainsaks häirivaks teguriks augud alumises igemes, kuhu kipub toit kogunema, kui korralikult suud ei loputa..aga noh..eks see kasva ka kunagi kokku..loodetavasti. Seni ma siis väldin igasugu teralisi asju..tsau, pähklid, tomatid(seemned!), riis jne :D

Ühesõnaga, kuigi mu operatsioon ei olnud just lihtne, siis...NII hull see kõik ka ei olnud..ausalt, see hamba lõikamine ei kõla nagu metalli saagimine ja kohe päris kindlasti ei ole surve väljatõmbamisel midagi niii tugevat, et peaks paanitsema. Jah, ma olen kohe hästi rõõmus, et mul kõik neli korraga välja võeti, sest uuesti ma seda küll teha ei tahaks ja õnneks ei pea ka..sest õnneks need hambakesed enam tagasi ei kasva. :D

Okei, nüüd on kaks suursündmust kirjas, võib mõneks kuuks jälle blogi tolmu koguma panna :D

Tsau!

16 veebruar 2017

Natuke juttu

Oeh, täna on teine päev, kus ma endale natuke puhkust luban. Kuigi-kuigi, ega see otsus nüüd kerge südamega küll ei tulnud, sest mul on vaja umbes miljon asja teha. Aga ma arvan, et mul on paari päeva puhkust vaja, sest kui hommikul tõustes on ainus mõte, millal jälle magada saab, siis ehk võik omale natuke serjaali- ja blogiaega lubada. 
Tegelikult selline täielik puhkuse päev oli eile, kus ma reaalselt ei teinud muud, kui serjaali vaatamine(jep, ma hakkasin "Gilmore Girls"-i uuesti vaatama) ja VirtuOhmi(sealt näeme oma hindeid) refreshimine. See viimane on väga pingeline. Praeguseks puudub mul vaid üks hinne ja ütleme nii, et pinge on laes. See on üks olulisemaid hindeid ja noh..paraku ma endiselt ei tea, kas ma pean selle eksami ka läbi saama, et aine läbi saada või liidetakse eksami- ja projektihinne kokku ja loeb koondhinne. Ma loodan nagu natuke selle teise variandi peale, sest ma ei ole just väga kindel, kas ma selle eksami läbi sain. Aga eks see selgub lähiajal.

Tegelikult ma kirjutasin oma viimase eksami-pedagoogika- jub nädal tagasi, aga siiani on kõik päevad kuidagi väga planeeritud olnud. Näiteks eelmisel neljapäeval tõusin kell 04.45, et kell 05.30 kodust väljuda ja metrooga rongijaama sõita. Seejärel sõitsin kaks tundi rongiga Frankfurti, et päev oma armsa täditütrega veeta. See on nii tore, et just sel aastal, kui ma ise jaanuaris-veebruaris Eestisse lennata ei saa, tulevad inimesed Saksamaale. Täditütrel oli kahe lennu vahel terve päev vaba aega ja enne teda käis mu venna mõneks päevaks minu juures, mis oli nii tore. Ja tegelikult tuleb mu armas sõbranna aprillis Tšehhi, mis ei ole minust ka kuigi kaugel..ehk et olenevalt sellest, mida ma parasjagu sel ajal teen, võibolla õnnestub ka teda näha..no ja märtsi alguses tuleb C. ka Saksamaale, aga ma ei tea, kas ma jõuan Põhja-Saksamaale sõita..samas..võiks ju :)
Igatahes, Frankfurtis oli väga vahva. Ma küll ei saa öelda, et ma seda linna kuidagi eriliselt armastama hakkasin, aga seltskond oli põhiline.
Tegelikult mul on Frankfurtiga sarnased tunded nagu Berliiniga..ehk siis..mulle väga ei meeldi, aga on kohti, mis mulle meeldivad. Kesklinn oli äärmiselt..veider. Väga-väga täis ehitatud, vanad ja uued hooned täiesti segamini ja see kõik ei sobinud kuidagi kokku. 
Samas, kui keskusest välja minna, siis käisime kanali ääres ja teisel pool kanalit ning seal oli väga ilus. Ja kanali ääres jalutades nägi õhku tõusvaid lennukeid, jep, ma olin müüdud. Ma üldse ei saa aru, mis värk mul nende lennukitega on..v.a. see, et ma hea meelega seal sees ei istu..sellest ma saan aru :D
Lisaks linnaga tutvumisele ja kohvi joomisele käisime ka Primarkis. Mul oli kavas endale kõikvõimalike hilpe soetada..no jah..ma ei tea, kas ma olen lihtsalt kitsi või ma lihtsalt ei hinda enam kõiksugu hilpe, aga ma ei leidnud absoluutselt mitte midagi..lõpuks ostsin omale kaks alussärki. Jess.  97% nende sortimentist moodustasid riided, mis olid polüestrist või mõnest muust imelikust materjalist...ometigi oli mul viimasest korrast(4 aastat tagasi, khm) nii hea mälestus. Ja noh, mu täditütar ju leidis rohkem kui küll asju..ilmselt ikka on asi minus :D 
Päeva lõpuks käisime veel ühes Iiri pubis söömas. Iiri pubi on vist alati kindla peale minek, toit on hea ja teenindus lahe!
Hommikusöögil :)


Reedel korraldasin suuremat sorti koristusaktsiooni kodus..mis kestis mitu kena tundi kauem, kui ma eeldanud olin. Laupäeval oli teine shoppingu katse Nürnbergis..jah, ma olin edukas. Kaks pakki sokke ja ühed magamispüksid..mnjah. Aga V. leidis endale üht-teist..niiet..ühel meist läks hästi.


No ja tegelikult olin ma täna ka väga produktiivne. Võtsin südame rindu ja panin omale arstiajad..mida ma olen aasta natuke aega edasi lükanud. Mingil imelikul põhjusel sain ma need ajad veel väga kiiresti ja ma umbes kolm sekundit pärast kõnet pidasin plaani, et ehk peaks uuesti helistama ja ütlema, et ma ikka ei tule..oehhh. 

Täna pärastlõunal lähme linna ja loodan nüüd viimastelt allahindlustelt veel midagi endale soetada. Hoidke mulle pöialt :D




12 veebruar 2017

Õigusteaduse teine osa

Täna sain oma esimese(okei, teise, aga see päris esimene ei loe, kuna seal polnudki võimalust halvem kui 1, 0 olla  :-D) eksami hinde teada..mäletate ju küll, kuidas ma selleks õppisin ja siis tuli üks ääärmiselt nõme ülesanne sisse..mida ma kohe üldse ei osanud...aga kuna sellistel hetkedel muutun ma väga loominguliseks, siis ma kirjutasin need 4 lehekülge täis....teadmata ise, mida ma täpselt sinna kirjutama pean. Tundub, et mu soov läks täide ja õppejõud võttiski minu töö pärast kolmandat klaasi veini ette...sest miski muu ei seletaks seda, kuidas ma selle eksami eest absoluutselt kõige parema hinde sain, mis ma ühe tõsiseltvõetava eksami eest ealeski saannud olen..või noh, eks alati jääb ka võimalus, et mu hinne lihtsalt kanti valesti sisse..aga...ma loodan, et kui ma ise surkima ei hakka, ei tunne keegi edaspidi selle vastu ka huvi.
Ühesõnaga, ma sain õigusteaduste teise osa eest 1,3...mis on täiesti ülemõistuse uskumatu! Või noh, vaadake kasvõi seda, et 151st inimesest olid ainult 3 minust paremad..mis on veeeeelgi uskumatum.

Ilusat pühapäeva kõigile!

30 jaanuar 2017

Aga miks?!

Kirjutasin täna oma kauaoodatud ammu kardetud õigusteaduste teise osa eksami. Ma olin selleks väga hästi valmistunud ja ma arvasin, et vaevalt miski mind üllatada suudab..aga..olgem ausad, mis elu see oleks, kui üllatusi poleks.
Ütleme nii, et hetkel ma tahaks ainult natuke nutta..sest MIKS!??!  Esimesed ülesanded tundusid täitsa toredad ja enda meelest lahendasin need ka üsna õigesti. Vähemal hea tunne oli sees. Üks pisut üllatav ülesanne oli ka sees..aga isegi sinna ma leidsin mingit paragraafid ja noh, ütleme nii, et kui see ainus üllatus oleks olnud, ma ei mäletakski seda enam.
Jõudsin õndsalt eelviimase ülesandendi, mille kallal ma natuke liiga kaua pusisin, sest, oh seda õnne, ka see oli üsna üllatav. Siiski-siiski, ka sinna ma põhjendasin enda meelest üsna arukalt (loomulikult paragraafidele toetudes) ära kõik...ja siis..siis tuli viimane ülesanne.
Kui ma selle läbi olin lugenud, siis ma mõtlesin hetkeks, et kas oleks ehk paslik püsti tõusta ja töö ära viia. Tundsin, kuidas kerge paanika mind haaras ja siis...ma hakkasin seda ülesannet lahendama. Teadmata, mida ma seal tegema pean. Sellises vormis pole me kunagi veel pidanud seda teemat rakendama. Ma reaalselt lihtsalt kirjutasin 5 lehekülge mingit jura. Ma defineerisin igasugu mõisteid, kirjeldasin meile antud skeemi ja tegin veel 101 ebaolulist asja..ühesõnaga, ma kirjutasin sinna põhimõtteliselt kõike, mida ma selle teema kohta teadsin..jah, see tehnika on mind varem aidanud.. näiteks ühel eksamil, kus üheks eksamiosaks oli pedagoogika. Seal ma ka ei saanud täpselt aru, mida ta lugeda soovib..kirjutasin kõik, mida teadsin ja sain maksimumpunktid..Aga tänane eksam, sõbrad, see oli õigusteadus, seal ei jaurata lihtsalt niisama, seal kirjutatakse lühidalt ja konkreetselt.
Kõige kurvem kogu selle loo juures on, et selle nõmeda viimase ülesande eest sai kõige rohkem punkte- 18 punkti 43-st. Selleks, et läbi saada, on mul vaja 16 punkti..ja ma küll üritasin kiirkäigul kontrollida, kas mul võiks 16 punkti koos olla..aga ausalt öeldes ei ole ma selles väga kindel.

Ma olen nii kurb praegu, sest ma tõesti õppisin selleks nii palju ja ma isegi ei teaks praegu, mida ma veel oleksin pidanud õppima, et ka see ülesanne normaalselt lahendada. Mul nagu on teadmised olemas, aga ma lihtsalt ei osanud neid selles vormis kuidagi esitleda. Pettumus on tõesti 100 peale praegu.

Pilt: www.funnycaptions.com

Pärast eksamit rääkisin veel korraks kahe kaaskannatajaga, kes minu lähedal istusid. Lohutav oli see, et ka nemad ei saanud suurt pihta, mida sinna kirjutada tuli..Aga...üks neist mainus korra, mida tema kirjutas ja noh...ütleme nii, et päris sama asja me ikka ei kirjutanud. Osaliselt kattus, aga osaliselt üldse mitte.
Ühesõnaga, niuksadi-niuksadi-niuks-niuks-niuks.

Ja praegu  ei peaks ma üldse siin halama vaid tempokalt neljapäevaseks eksamiks valmistuma, aga mu nördimus lihstalt pidi välja pääsema.

Jep, jep, klassika

22 jaanuar 2017

Blogiväljakutse. Päev 30: Eesmärgid seoses blogimisega

Päev 30: Eesmärgid seoses blogimisega

Aplauuuus, aplaaaaus! Ainult kaks kuud võttiski aega, et viimase teemani jõuda.

Mhh..minu eesmärgid seoses blogimisega. Tegelikult mul ongi ainult üks eesmärk, milleks on see, et ma suudaksin järjepidevalt siia ära eksida. Mul on hirmus kahju, et mul ei ole viimastest aastatest sellist dokumentatsiooni nagu ajast, mil ma veel koolis käisin või alles Saksamaale tulin. Ma ei väsi kordamast, kui lahe on vanu postitusi lugeda ja kõike meenutada..kõike seda, mis ilma kirja panemata oleks juba ammu unustatud. Seega, jah, minu eesmärk on see, et ma ei jätaks taaskord kuudepikkust pausi ja leiaks aja, et kasvõi mõni rida kirja panna. Kõlab muidugi nii, nagu ma oleks kooohutavalt tegus inimene..aga teeme näo, et olengi :D

Kuna mu ambitsioonikus on ilmselgelt piiritu, siis kirjutan lõpetuseks hoopis kaks sõna sellest väljakutsest. Üldiselt mulle täitsa meeldis. Paraku ei leidnud ma aga mitte ühtegi sellist väljakutset, kus mulle kõik küsimused algusest lõpuni meeldinud oleks..seega ma tegin vahepeal natuke sohki ja vahetasin teemasid. Näiteks ei suudaks ma mingeid lemmiklaule või lemmiklauljad ritta seada, sest mul lihtsalt ei ole neid. 
Detsembris mul isegi õnnestus üsna kaua graafikus püsida, mis oli ka tore. Kuigi jah, ka siin tegin ma veits sohki ja kirjutasin päevi ette...
Kindlasti aitas see aga vähendada mu kirjutamisblokaadi. Selles suhtes, et praegu on see mul täiega peal, aga selles on süüdi õigusteaduste teine osa, millega ma oma viimased päevad..nädalad.. veetnud olen...esiteks juba keelevahetus ja teiseks ka see, et õigusteaduses käib kogu asi väga kindlate skeemide ja reeglite järgi ja siis on natuke raske nendest raamidest välja tulla ja lihtsalt niisama kirjutada. Aga üldiselt oli juba teisel nädalal natuke kergem kirjutada ja mõte jooksis kiiremini. 
Samuti on tagasi harjumus blogida. Selles suhtes, et ma kohe tunnen ära, kui pole kaua siin käinud ja tahan tulla ja kirjutada. Seda tunnet pole mul juba väga pikalt olnu...viimati vist ee..kui ma esimest aastat siin tööl käisin?! Pigem oli viimastel aastatel nii, et mul tuli üks päev meelde, et oii, mul on ju blogi, võiks kirjutada..ja järgneva kahe kuu jooksul mattus jälle kõik paksu tolmukihi alla. Kurb ja häbiväärne, aga mis sa teed. 

Nii palju siis sellest väljakutsest. Patsutan nüüd endale õlale, sest saingi hakkama. Jess!

21 jaanuar 2017

Viimane loeng..loodetavasti :D

Kolmapäev oli natuke selline ajalooline päev või nii...Nimelt käisin ma tol õhtul kõigi eelduste ja lootuste kohaselt oma viimases loengus. Me muidugi jätame siinkohal välja variandi, et ma mõne eksami läbi kukun ja ka järgmisel semestril mõnda loengut külastama pean...või et ma ups-oih-kogemata olen unustanud mõne aine tegemata, mida oleks teha vaja olnud. 

Aga olgem siiski positiivsed ja lootkem kõrgematele jõududele, et ma kõik eksamid kenasti tehtud saan ja midagi unustanud ei ole. Sel juhul jääb mul järgmisesse semestrisse "vaid" kaks tööd: uurimustöö, mille ma eelmise aasta septembris ära anda tahtsin..ja noh..see bakalaureusetöö, mida ma endiselt veel registreerinud ei ole..oh well...

Igatahes oli minu viimaseks loenguks pedagoogika. Tegelikult on see natuke nagu irooniline, et just see..sest pedagoogikat olen ma alates teisest semestrist ikka ja jälle edasi lükanud. Ma teisel semestril täitsa käisin loengutes ja plaanisin ka eksami kirjutada..aga mul oli vist vähe palju neid eksameid seal..ja nii ma seda siis edasi lükkasin, väga edukalt kusjuures. Ma olen teisest kuni seitsmenda semestrini igal semestril olnud loengusse sisse kirjutatud ja täpselt sama arv kordi olen ka ennast eksamile registreerinud..ütleme nii, et ainult natuke on piinlik. Sellel semestril otsustasin ma igaks juhuks taaskord loenguid külastada...teatava intervalliga küll, aga siiski..Õnneks ei ole palju muutunud ja ma siiralt loodan, et saan selle asjaga lõpuks ühele poole..Nagu päriselt...ma olen kirjutanud igasugu imelikke eksameid, alustades sotsioloogiaga ja lõpetades õigusteaduste esimese osaga..ja nüüd ei saa siis pedagoogikat tehtud...
Tegelikult on asi ilmselt selles, et pedagoogika on alati kõige viimane eksam..ja noh..ühel hetkel saab ju lihtsalt jõud otsa. Paratamatus. 

Praegu õpin ma aga hoolega õigusteaduste teist osa ja ainult natukene värisen. Kusjuures, täna avastasin, et eksam on päev varem, kui ma arvanud olin. Ei olnud meeldiv avastus, absoluutselt mitte. 

Kuna mu silmad hakkavad suurest ekraani vahtimisest juba vaikselt eest ära kukkuma, siis pikemalt siin enam ei jaura. Lasen silmadel puhata ja arvutil ka. 

Olge mõnusad!

18 jaanuar 2017

Kuus aastat tagasi..

Vaadake, kui ilusad blondid juuksed mul on..oehh!!

Taaskord meenutas armas facebook, et olen kuue aasta eest sellise pildi postitanud. Ma mäletan seda päeva päris hästi..või noh..mulle öeldi päev varem, et ma pean ennast ilusti riidesse panema ja ilusaks tegema, sest me lähme kuhugi, kus seda vaja on..eeem..jah?! Sellest, kuhu me läksime, saingi alles sama päeva hommikul autos teada. Aga väga vahva oli.


Eriti hästi sobib selline väike meenutus päeva, millele on eelnenud öö, kus ma koos Deaniga(Jensen Ackles) Supernaturalist ringi chillisin ja tuhkrutest(!!!) deemoneid välja ajasin. Lisaks sellele pidin unenäo lõpus V. ja D. vahel valima. Õnneks mul oli nii palju oidu, et selle peale üles ärgata ja mõista, et deemonikütti minust ikka ei saa. :D